Tahaksin tuua tagasi parima osa sellest, mida on andnud meile möödunud aeg.

1 Ardo Ran Varres – Prelüüd filmist “Johannes Pääsukese tõeline elu”
2 Robert Roždestvenski – Inimesel vähe vaja …
3 Aleksandr Morozov, Nikolai Rubtsov – Hele on mu ärklikambris
4 Jevgeni Batšurin – Romanss number 4
5 Aleksandr Dolski – Soovi täitumine
6 Nikolai Gumiljov (J. S. Bach – Prelüüd BWV 1007, arr Stanley Yates) – Kutse rännakule
7 Vladimir Vavilov, Anri Volohhonski – Kullakarva linn
8 Jevgeni Batšurin – Liivatera
9 Ivan Bunin – Üksildus
10 Aleksandr Dolski – Üksindus
11 Julia Silajeva, Nikolai Gumiljov – Mind palju kordi meenutate veel
12 Anna Tšistodelova – Looklev rada
13 Mikael Tariverdijev, Jevgeni Jevtušenko – “On lahti sihukene lugu” filmist “Saatuse iroonia ehk Hüva leili!”
14 Konstantin Ševeljov, Aleksandr Lugarjov – “Palve” filmist “Prügikoristaja”
15 Jevgeni Batšurin – Puud
16 Aleksandr Suhhanov, Ovsei Driz, tõlge vene keelde Heinrich Sapgir – Roheline tõld

Aleksandr Ivaškevitš – vokaal

Kristo Käo – kitarr

Autorilaul kui žanr tekkis Nõukogude Liidus 1950. aastate keskel. Selle arengukaare haripunkt langes kokku Hruštšovi sulaga, olles 1960. aastail üks olulisemaid eneseväljendusvorme – keset totalitaarset režiimi justkui sõõm värsket õhku, millel vabaduse maik juures. “Kitarri saatel poeesia” eripäraks on muusika ja teksti autori ning esitaja kokkusaamine ühes isikus, samuti teksti silmapaistvam osakaal muusika kõrval. Autorilaul on oma arengus läbinud mitu etappi, kandudes algusperioodil kinnises ringis edasi peamiselt suuliselt, samuti magnetofonilintide kaudu, mis aitas selle populaarsusele väga olulisel määral kaasa. Avalikult kõlas autorilaul äärmiselt harva.

Iga autor kirjutab sellest, mis teda puudutab, kuidas just tema maailma tajub – mõtiskledes elust, inimsuhetest, ajalikust ja ajatust. Millise iganes bardi kontsert on alati hingeline siiras vestlus kuulajatega, mitte meelelahutuslik etteaste. See on poeedi pihtimus.

Aleksandr Ivaškevitš (1960) on Gruusias sündinud Eesti teatri- ja filminäitleja, tantsija, koreograaf, pedagoog ning fotograaf. Ta õppis aastatel 1978–1982 Harkivi Kaunite Kunstide Instituudis kino- ja teatrinäitleja erialal, 1993. aastal New Yorgis Woodpeckersi stepptantsukeskuses ning 1996–1997 Broadway tantsukeskuses. 1985. aastast töötab Aleksandr Ivaškevitš Eestis Vene Teatris.
1993. aastal asutas ta stepptantsustuudio Duff Tap Studio, kus tegutseb ise ka pedagoogina. Ta on osalenud enam kui kahekümnes Vene filmis, neist tuntuim on peaosa 2010. aasta mängufilmis “Jaroslav. Tuhat aastat tagasi”.
Tema esimene fotonäitus pealkirjaga “Nägude ideed” (2008) keskendus Vene Teatri näitlejate portreteerimisele. Järgnevate aastate jooksul sündisid uued nägemused, mis vormusid näitusteks “Fototeater”, “Elu kunst”, “Tänane pilk minevikust” jt.
Oma loomingulise tegevuse eest on Aleksandr Ivaškevitšit palju esile tõstetud. 2000. aastal tunnustas Eesti Teatriliit teda vürst Mõškini rolli eest Dostojevski “Idioodis” kui aasta parimat meesnäitlejat. 2001. aastal võitis ta Tartu festivalil “Draama 2001” auhinna Raudne Roos. Aastal 2014 pälvis Aleksandr Ivaškevitš Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2018. aastal autasustas Tallinna linn teda Tallinna teenetemärgiga.

Kristo Käo (1980) õppis kitarrimängu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Heiki Mätliku ning sealsamas magistrantuuris Mait Martini juhendamisel. Ta on end täiendanud Taanis Carl Nielseni Muusikaakadeemias ning osalenud aastate jooksul paljudes meistriklassides.
Salvestiste hulka, millel Kristo Käo üles astub, kuuluvad sooloplaadid “The Dance Album”, “Live at Cafe Sadhu”, duoplaat “Kiss on the Water” koos Jorma Puusaagiga, samuti koostööplaadid “30 aastat eesti kitarrimuusikat”, “Amarilli mia bella” (ansambel Floridante koosseisus) ning Peeter Printsi autoriplaat “Con Spirito”.
Solistina ja erinevate ansamblitega on ta tellinud, salvestanud ja ette kandnud hulganisti eesti tänapäeva muusikat. Klassikalisele kitarrile lisaks mängib Kristo Käo ka teorbi ja barokk-kitarri, osaledes mitmete vanamuusikale spetsialiseerunud kollektiivide töös.