Märten Krossi debüüt-autoriplaat «Üks poiss vaatas tähti» on tundeline ja terviklik kauamängiv, meloodiliselt soe ja mitte-eestlaslikult avameelne, mis näiliselt seisab muust Eesti muusikast täiesti eraldi. See on peaaegu ilukirjanduslikult poeetiline album, mis on muusikas noodijoontele kantud õrna pintslitõmbega. Samas hingitseb sealt välja miski avalus ja hingeline alastatus. Nagu püüaks välja meelitada puhast ideed ja algseisu.

Kuigi kogu albumil on teatav hingus, mis sarnaneb akustilise Jääääre või Riho Sibulaga, on Krossi albumil maavillase kareduse asemel justkui kodukootud pehmus ja teesklemata hellus, millesarnast on raske simuleerida. «Üks poiss vaatas tähti» pakub kuulajale loo, mis mõnes mõttes kõnelebki poisist, kes vaatas tähti ning leidis sealt ennast, leidis sellest inspiratsiooni.  Albumiga loodud jutustus on kasvanud välja ühest inimesest ning saanud temakeskseks, kuid ometigi on seal midagi universaalset, mis teeb selle igale kuulajale omaseks. Teeb igaühest poisi, kes on vaadanud ja kuulanud tähti.

Märten Krossil on õnnestunud kirjutada laulusõnad, mis on ühtaegu nii muinasjutuliselt mängulised kui ka lihtsad. Igasuguse deklaratiivse ja eputava metafoorsuse minetamine on teinud lauluread sõnaselgeks ja andnud neile eksimatult selge sõnumi. See kõik teeb albumist ideaalse kuulamise sombusesse õhtusse, kui on tarvis mõelda või iseennast leida. Ehk isegi üksildasse karantiini, olles ideaalne tröösti pakkuv kaaslane. Temaatiliselt on ta käsitlenud universaalselt tuttavaid tundeid, nagu armastus, hoolivus, lootus, aga ka valu ja igatsus.

Alles teisel ringil hakkab kõrv hindama malbust ja nutikust, mis Krossi helikeelest välja koorub.

Tuuli Põhjakas/Postimees